What does your soul look like?

Eile oli üks korralik telefonikõnede päev. Ligi 3 tundi sai kokku räägitud. Siiski ei tähenda see mitmesajakroonist telefoniarvet. Vastuvõetud kõnede eest ei maksa mina niikuinii midagi. Need kõned, mis ma Tele2 pereliinis teen, on tasuta. Ja kõned, mis TeleYhega TeleYhte helistatud saavad, on ka tasuta. Peaaegu. Aga ega mul pole kahju seda seitsmekümnekaheksasendilist kõnealustustasu loovutada.

Plaanin täna tegelema hakata kooliasjadega. Grupiprotsessid välitegevustes. Lisaeriala üks aine, mis ületas minu ootused ja osutus väga põnevaks loenguks. Enne esimest tundi oli mul selle aine suhtes väga kuri eelaimdus, sest millegipärast meenus mulle esimese ülikooliaasta kolmetunnine loeng sissejuhatusest psühholoogiasse. Enamasti sai seal söömise, magamise või millegi muu huvitavaga tegeletud. Hiljem olin ma kavalam ja loovutasin selle loengu hoopis sõidutundidele Raplas – väga otstarbekas ajajaotus, sest tulemused olid ka vastavad. Eksamid sooritasin esimese korraga. Autokooli ja ARKi eksameid mõtlen siinkohal. Psühholoogiaga läksid asjad veidi teisiti. Väga palju teisiti. See oli minu esimene ülikoolišokk, loomulikult kui kõrvale jätta minu esialgne ülikoolivastane meelestatus, mis oli ka väga šokeeriv. Kuid kõik lõppes hästi ja esimesest ülikoolišokist sai esimene ülikooli-A.

Kartuses, et eelnev korduda võib, võtsin ma kohe esimesse gruppiprotsesside loengusse läpaka kaasa. Meil on lisaeriala ainete jaoks nii väiksed auditooriumid ja vähe rahvast, et õppejõul on võimatu mitte märgata, kui keegi peaks magama jääma. Nüüdseks olen ma mõistnud, et arvuti on seal loengus täiesti üleliigne. Palju huvitavam on seal kuulata, mida räägitakse ning see ajendab ka koduseid ülesandeid lahendama.