What does your soul look like?

Laupäev möödus Pärnus kruiisitades. Peale mõningast veenmist ja seebitamist nõustusin ma veekeskuses isegi torudest alla sõitma, kuigi tavaliselt ma ikka sellistest asjadest hoidun. Enamasti veedan ma veekeskuseid külastades suurema osa ajast kuskil saunas või mullivannis, sest seal on lihtsalt kuivem ja soojem. Aga Pärnu Terviseparadiisiga jäin ma väga rahule.

Eile oli mul elu esimene kokkupuude liikluspolitseiga. Jõudsin juba Kohilas poe ette kenasti ära parkida, kui meie kõrval peatus autotäis politseinikke. Tundus, et meiega neil siiski asja polnud. Tulin autost välja, panin uksed lukku ja valmistusin juba eemalduma, et mitte asjatult neid sinna passima jääda, aga sellel hetkel, kui ma olin jõudnud pool sammu teha, avanes sini-valge auto uks – väljuv konstaabel tutvustas ennast ja palus, et ma auto dokumendid esitaksin. “Jaa, kohe, üks hetk,” vastasin ma käte värisedes. Loomulikult polnud mul midagi varjata, sest liikluseeskirju ma ei eiranud ja ebakaines olekus ma ka polnud. Suutsin kuidagi välja otsida vajalikud paberid ja oma juhiloa. Lõpuks selgus ka põhjus, miks mind kinni peeti – autol puudus tagumine vahtraleht. Nagu jeebus küll! Loomulikult oli see mul olemas, aga peale auto pesemist unustasin ma selle tagasi installeerida. Vabandasin siis ilusti ja paigaldasin oma uhke sajakroonise magnetalusel vahtralehe konstaabli juuresolekul.

Peale seda tundsin ennast terve päev nagu mingi liiklushuligaanist kriminaal. Vähemalt tänaseks on kätevärin üle läinud. Ma saan aru, et kõik peavad oma tööd tegema, aga korralike liiklejate [jah, ma pean ennast korralikuks liiklejaks] asemel võiks siiski rohkem tähelepanu pöörata sellistele autodele, millel pidurdades pahtlit pudeneb ja uksed on mõlkis ja auto värvi, rääkimata numbrist, on üldse visuaalsel vaatlusel võimatu tuvastada. Selliste autode omanike sõidustiilist ei hakka ma üldse rääkimagi.