What does your soul look like?

Oh seda ilusat kevadilma. Võiks peaaegu väita, et suvi on saabunud. Loomulikult pole koguaeg 20 ja + kraadi sooja, aga juba see, et päike paistab, on nii mõnus. Iga siseruumis veedetud minut tundub täieliku raiskamisena. Ja kuidagi ei suuda ma täna otsustada, millist telekanalit vaadata, kui üldse vaadata või millist laulu kuulata. Koguaeg tahaks lihtsalt niisama ma ei teagi mida teha. Lihtsalt olla? Või siis kuskile minna? Rahutus ja ärevus. Aga see rahutus on selline mõnus. Selline kõditav ja rõõmustav. Ja hoolimata sellest, et ma veel mõnda aega home all alone olen, on mul hea tunne. Muidugi oleks ühes teises kohas koos kellegi heamaga veel palju-palju kordi parem olla, aga lihtsalt ma ei tea, on selline tunne noh. Muru on roheline ja linnud teevad igasugu põnevaid häälitsusi. Memme juures aias on tulbimeri. Peale üleeilset öist vihmasadu lõhnas õues kõik nii hästi. Värskus. Puhtus. Ja see jänes, kes eile hommikul põllul oli ja mind märgates minema jooksis, oli nii armas. Iga MSNi helin, et uus teade on saabunud, on nii hea. See, et köögis küdev pliit puid praksutab, on nii mõnus. Tuules võbisevad kaselehed on nii kaunilt helerohelised. Ja for crying out loud! toomingad õitsevad ju. Igal juhul on see just see tunne, mida päris mitmed minu tuttavad oma blogides viimasel ajal igatsevad. Jeebus küll, kui ma ise peaksin millalgi seda uuesti lugema, mis ma siia kirjutasin…