Sain sadamast endale 2 last.
Täna on mu jalad justkui puust. Hommikust saati tuigun ringi nagu mingite postide peal. Üle pika aja oli selline hommik, kui ma ärkasin koos äratusega. Viimasel ajal on enamasti ikka nii olnud, et enne, kui Mait Seger jõuab “Nüüd näen” laulma hakata, toimetan mina juba ringi. Eks see eilne päev annab natuke tunda.
Aga muidu olen ma väga tubli olnud. Hommikul pedetsesin natuke autoga. Leotasin lahti kõik tõrvaplekid ja küürisin kogu kere autošampooniga üle. Ideaalne oleks olnud, kui ma terve komplekti veel vaha ja silikooniga ka üle oleks käinud, kuid sellisteks peensusteks mul täna aega polnud, sest pidin sadamasse laevalt tulevate inimeste seast endale õdesid valima minema. Leidsingi mingid enam-vähem sobivad eksemplarid, mis siis, et 5 päeva merel loksunud ja veidi uimased nagu kevadised karud.
Kuna meie muruniiduk eilsest hommikust alates kuskil õliste meeste juures oli, siis otsustasin täna ta tagasi koju tuua. Ega mul teda millekski eriliseks vaja polegi. Kõigest natuke heina oleks vaja maha nüsida. Jah, just nimelt heina, sest muruks seda asja enam nimetada ei saa. Aga oh häda ja õnnetust! Niidukil oli käepideme kruvi kadunud. Läksin ja nõudsin selgitust. Onu kehitas õlgu, lasi pilguga üle platsist, kus masin oli seisnud, läks teise muruniiduki juurde, kruvis sellelt vajaliku jupi ning käskis proovida, kas see sobib. Lahe. Ma juba aiman, kuhu see originaaljubin kadus. Ja palju edu sellele, kes enda niidukile viimasena järgi läheb. Ja selle heinaga on asjad hoopis nii, et vihma hakkas sadama ja niitmine peab nüüd ootama.
Alates sellest kuust pole postkasti enam Eesti Päevalehte jõudnud. Asusin täna asja uurima. Kõigepealt küsitlesin kohaliku postkontori töötajaid, kes soovitasid uurida asja Ekspress Postist. Ekspress Postis öeldi, et neil on kõik korras ja raha on laekunud ja et ma peaksin ikkagi Eesti Posti helistama. Seal arvati, et ühendust tuleks võtta kohaliku postkontoriga. Teada saades, et ma juba olen kohalikega suhelnud paluti mul helistada Ekspress Posti, et ma seal mingi ma-ei-tea-mis numbri küsiksin ja uuesti neile tagasi helistaks. Siis mu kannatus katkes ja ma ütlesin, et helistagu nad ise ja ajagu neid asju. Mina [olin kehastunud oma emaks, et vältida selgitusi, kes ma tegelikult olen], kes ma olen maksnud selle eest, et mulle ajaleht koju tuleks, ei pea korraldama postivedu ja seda, kus milline aadress kirjas on. Mingi lahendus on nüüdseks saabunud. Homme võtan käsile selle, mis saab nendest viiest ajalehest, mis on valele inimesele toimetatud. Ma tahan saada hüvitist!
